Esimesest mängust

Minu esimene kokkupuude ODI-ga toimus kuus aastat tagasi Tallinnas. Põhilised korraldajad olid Kristlaste Osaduse preester Armen Tõugu ja metodoloog-antroposoof Igor Fichman. Tellimuseks ja Igori Tallinna kutsumise aluseks oli soov luua metodosoofiline konsultatsioonifirma. Osavõtjateks olid Eesti Antroposoofilise Seltsi ja Kristlaste Osaduse Tallinna koguduse liikmed, külalised Israelist ja muud huvilised (sh noored, nagu mina). Seminar oli põhimõtteliselt lahtine üritus. Toimuma hakkav paelus algusest peale. Järgnevaga annan enda silmade läbi põgusa ülevaate toimunust.

Mirandašvili 1953 – mõtte ja tegevuse süsteem; Georgi Petrovitš Štšedrovitski – Moskva metodoloogide grupp (MMG). I mäng 1979.

Metodoloogia kui tee teadlikkus. Me elame arusaamiseta tee suhtes. Kõige tähtsam tundub olevat sattuda heasse (õigesse) seltskonda. Metodoloogia läbi saab põhimõtteliselt kõike mõeldavat saavutada. Mäng on instrument, millega võetakse mõtlemisest kinni. On teema ja inimesed, kes huvituvad teemast. Mängutehnik on vajalik „kolmas“, sest inimesed pole valmis end kõrvalt kuulama. Konfliktid tekivad sageli sellest, et inimesed räägivad erinevate sõnadega sama asja ja vastupidi. Metodoloog (kõrgem aste) peab nägema tervet mängu. Igaüks pole igaks rolliks valmis. Mängu narkootiline efekt. Mõtlemine toimib ainult kommunikatsioonis, alati rühma vaja. Mängus on oma loogika, sõltumatu teemast. Projekti eskiis.

G.P. ja Steiner olid sarnased – loenguid on üles kirjutatud, raamatuid pole. Antroposoofiat ei tohi ilma mõtlemiseta võtta, arvas Steiner. Antroposoofia ei anna sotsiaalset instrumenti. Metodoloogia ei keskendu jälle inimesele, küll aga antroposoofia. Tegevuse mõtlemine, mõtlemise tegemine – metodoloogia. Moraalne fantaasia ja moraalne tehnika (mõisted Steineri Vabaduse filosoofiast). Antroposoofia võib anda garantii metodoloogiale, et tegevus saab olema moraalne. Sotsiaalne mõtlemine?

Israelis tutvustati (Armen Tõugu) intuitiivset e pildidraamat, mis võimaldab inimesel võtta oma elu enda kätte. 1-3 süvitsi minek, 4. visualiseerimine. Vaimne olend saab õiguse meie tahet kasutada, ingel inkarneerub gruppi. Võimalik võrrelda ideaalset ja reaalset olukorda (milline seos, kus takistused jne). Üks ülesanne on meie jaoks sisemine; väline protsess näitab, mida on vaja. Kui mäng on ideaalselt läbi viidud, on tegemist sotsiaalse alkeemiaga. Sotsiaalne kunst. Kunagi mängisid jumalad inimestega malet. Praegu inimesed mängivad jumalatega. Uus sotsiaalne praktika.

Järgnes mängu I samm, mis seisnes väljaselgitamises, kuidas nähakse, et metodosoofiline firma töötada saaks. Tagantjärgi mõistan, et sellise tegevuse eesmärgiks oli ühelt poolt, teha tööd algsete ettekujutustega (reflekteerida), teisest küljest aga saada ühine pilt olukorrast. Toimus rollide valik pildidraamaks. Pildidraamast on kokkuvõtlikult tutvustanud Kersti Aristova, seda saab lugeda aadressil: http://avatudmaailm.ee/?Huvitavat:Artiklid:Intuitiiv-_ehk_pildidraama._Kersti%0AAristova

II samm seisnes tegelemises grupitööd segavate aspektidega. Nende vastu arvati olevat vajalik kaitsja roll – vaatleja, kes teadvustab kõike, mis inimestes toimub, ja näitab, millal segavad aspektid ilmnevad. Vaatleja ei võtaks otseselt mängust osa. Asjade korraldus mängus pidi tekitama mingis mõttes akna vaimsesse maailma. See aga omakorda tekitab tundeid. Vaatleja rollil pidi olema eksistentsiaalne karakter – väljapoole otsest mängumaailma jäämine. [Oli võimalus olla selles rollis ja ma võtsin selle vastu. Seega – mina sain vaatlejaks]

III samm. Juhend metodosoofilisele firmale, mis kolme grupina tekkis, kõlas umbes nii: Kliendile mitte valmis lahendit anda! Koos kliendiga teadvustada probleemi ja saata ingliga ta järgnevat tegevust. Gruppideks jagunemine toimus järgmiselt: klienti vastuvõttev grupp; raviv – konsulteeriv grupp; saatev grupp, kellega klient hakkab kontakti pidama. Selgus 3 ülesannet.

Konsultandi suhtumine – iga inimene omab võimet muutuda. Keskenduda enda muutmisele. Kui väliseid võimalusi pole, teha sisemist tööd. See, mis tehtud, ei tohiks vaateväljalt kaduda. Klient näeb materiaalseid muutusi ja peab neid juhuseks. Peab olema keegi (konsultant), kes toimunud muutustele tähelepanu juhib.

IV samm – metodosoofia osa. 1) Kaanon^¹; 2) kolmanda põlvkonna grupi^² töö (hoida teadvuses ingleid ja deemoneid – kõrgema moraalse arengu suunas juhtivaid ja ebamoraalsusele tõukavaid mõtteid, ajendeid); 3) aluseks vaimuteadus (st - antroposoofia); 4) individuaalne töö – kaitse, vaatleja. Südame loogika^³. Tagantjärgi mõteldes tundub see samm huvitav selle poolest, et tegemist oli algusest peale suundaandvate entiteetidega. Mida konkreetset selles etapis tehti, pole ma igatahes väga täpselt üles märkinud.

Üheks küsimuse all olevaks asjaks oli - ebateadlik motiiv, mis meid siia tõi. Instruktsioon kõlas umbes nii: Võtmemotivatsioonid (lapsepõlvest) kandsid meid siia – teadvustada need. Elupanoraam (minevik) pole juhus. Siseneda elusasse tahtesse! Saada maailmast aru kõrvadega! Metodosoofiline ühiskond kultuuri elemendiks! Siinkohal saan tagasivaatavalt aru, et mind paelus just Igori lähenemise juures see, kuidas ta suhtus antroposoofilistesse tõdedesse. Tema käitumine ja olek oleksid nagu kandnud sõnumit: kõik (sealjuures antroposoofiline maailmataju) on võimalik ja teile kättesaadav, ja enamgi veel!

Kuidas mina vastasin eespool mainitud ülesandele teadvustada ennast juhtivad impulsid? Mind juhtis siia lapselik tahe olla hea; hea ei saa olla, olemata tark. Selle tahte tõttu usaldan oma tunnet. Ja ma tunnen, et metodosoofia on hea. [Naiivne, aga tõsi – kusjuures siiamaani!]

Minu tähelepanek, mille panin tolle mängu kestel kirja. Pildidraama vajab täiustamist psühholoogilisest küljest. Probleem, kui inimesele meeldib esineda. Vastutustundetus ja kohati liiga arvamuslik olemine segab. Väike intensiivsus, aeglus, aja raiskamine. Pildidraama on meetodina ebatäielik, puudulik. Aja ja jõu raiskamine, palju üleliigset, isegi mõttetut. Tegevus ise peab olema rohkem psühholoogiline. Inimese psüühika läbi võivad vaimsed protsessid üldse maa peale tulla.

Kuidas peaks olema ideaalne situatsioon? See peab saama reaalse olukorra kirjelduse kõrvale. Pildi- e intuitiivdraama annab ühise ideaalpildi.

Vahepeal toimus minu vaatleja-rolli selgitamine. Tegemist on mitte-mängu rolliga, nö „nähtamatuga“. Inimene, kes on lihtsalt kohal, vaatab, mis toimub, kuid ei sekku. Ta vaatab justkui teatrit. Kontakti temaga saab ainult siis, kui raamid^⁴ võetakse ära. Niisiis olen „Tundmatu inimene“.

Tavateadvuses magab inimene. [Kõrgema teadvusseisundi vaatepunktist; antroposoofia järgi. Mina saan nii aru, et töö käib selle nimel, et sellelt unelt natuke katet kergitada.]

Mängu kestel elasin kõigepealt üle perioodi, mis tekitas ebamugavust, kuna mulle tundus mitte sobivat see, mis toimus. Ma ei kannatanud seda aeglust, mida kogesin seminaris (täpsemalt pildidraamas). Ei lohutanud ka seletus, et inimese sisemised takistused, probleemid, sisemine ebatäiuslikkus ei lase ületada väliseid takistusi. Tundsin end kõrvalseisjana ja arvasin, et teised asjaosalised peavad olema väga pühendunud, et ära kannatada sellist aeglust.

Mõne aja pärast sain ebamugavustundest lahti. Tekkis suurem tähelepanelikkus kui varem. Õppisin olema korraga olukorra sees ja väljas. Selline seisund võimaldas tõlgendada tekkinud olukordi kahel plaanil. Pildidraamaliku rollimängu ja reaalse elu tähendused hakkasid teineteist täiendama ning just see tegi osalemise huvitavaks. Võisin vaadata aknast välja ning seal toimuv oli tähenduslikus (mõttelises) seoses sellega, mis toimus ruumis sees. Samas lõi sellise ühenduse minu enda teadvus. Ma lihtsalt mõistsin asju teist moodi.

Minu roll muundus. Märkasin, et mul on vaatleja rollis teatud vabadus. Vaatleja kui võõras hakkab aru saama – see ei ole enam mäng! Taipamine - isegi mängu juht on rollis, kuid mina mitte – valab õli tulle! „Pole rollis“ – lihtsalt tulin (samas polnud midagi enam lihtsalt). Minu roll oli muundunud, olen mõnes mõttes loonud ise oma rolli sellesse sisse elades. Vaatleja jälgib toimuvat – ended, kokkulangevused, sünkroonsus.

Pealtvaataja suhtub ka kogu aeg sellesse filmi, mida vaatab! Dialoog toimuvaga toimub mõttetasandil. Täiesti vabalt võis tekkida olukordi, kus välises maailmas tekkis küsimus, vähemalt nii see kõigi jaoks sõnastati, vastasin mõttes, peale mida selgus, et otsustataksegi edasi minna vastavalt minu mõttele. Sellisel juhul ei saa ju enam öelda „minu mõte“. Toimis mingi ühine väli. Maharishi Mahesh Yogi, transtsendentaalse meditatsiooni Läände tooja ütleks ilmselt – ühendväli.

Kõik asjaosalised on midagi läbi elanud – nad ei saa olla enam vanamoodi, sest on tunda saanud midagi varem tundmatut. Huvitav.

Mängu neli liini: Metodosoofia tähendab antroposoofilises terminoloogias: metodoloogia füüsilisel plaanil, alkeemia eetersfääris, antroposoofia astraalselt, kristoloogia (pastoraalmeditsiin) minasfääris. Vaatlejast sai võimendaja ehk alkeemik.

Nägin und ilmsi. Katus oli pealt ära ja taevas paistis. Poeetiline, aga täpne.

Kõige raskem oli pealtvaatajal jääda uskuma, et film oli valmis juba. Ta sündis kohapeal ja oli valmis. Iseenesest täiuslik. Kellelegi etteheiteid ei oleks saanud teha.

Minu jaoks selgus vaatleja (ehk kaitsja, reflekteerija) kolm staadiumi – pealtvaataja/kõrvalseisja/kohalolija.

Saime teada – terapeutikumil on veel üks eesmärk, peale inimeste ravimise. Ravida ka meditsiini organismi, mis läbib ajas inimkonda. Kui organisatsiooni keha^⁵ üles ehitada – tegutsevad ravivad jõud läbi selle.

1 Kaanon on juhtnööriks, kuidas luua üht organisatsiooni kooskõlas meie maailma ja vaimse kosmose seadustega. Lähemalt on sellest natuke juttu: http://avatudmaailm.ee/?Huvitavat:Artiklid:Kaanoni_meetodist._Armen_Tõugu_loengu_üleskirjutus

2 Vaata lähemalt http://avatudmaailm.ee Millegipärast ei leia enam veebist Armeni loengute üleskirjutusi: Grupid; Grupid_lisa; ja Grupid_lisa2, milles oli palju juttu nn kolmanda põlvkonna gruppidest ja nende tööst.

3 Ka sellest oli kunagi veebis – praegu enam ei leia. Kuid südame loogika = tundeloogika Armen Tõugu ja Martti Tiidelepa raamatus Eluülesanded, lk 109-116.

4 Raamidena oli mõeldi neid raame, mis tekkisid nagu raamjutustustes raamatus „1001 öö muinasjutud“, sest mängu siseselt tekitatud metodosoofiline firma aitas luua uut organisatsiooni – terapeutikumi, mis omakorda pakkus abi oma klientidele.

5 Antroposoofiline mõtlemine vaatleb organisatsiooni orgaanilisest vaatepunktist: organisatsioon kui terviklik elav organism.