Täiskasvanute koolitus

Teema üle arutlesid Siiri Alberg, Reet Laja, Ülar Loolaid, Agu Vissel.

Arutelu toimus 22.08.2009 Tallina Ülikooli Mare õppehoones Uus-Sadama 5.

Siin toodud tekst on Ülari kokkuseatud, olude sunnil lõpuni toimetamata.

Nimetasime oma arutelu tulemuse (totaalse) elukestvaks õppe käsitluseks. Sellise liigituse kriitikaks öeldi, et elukestev õpe ei puuduta ainult täiskasvanuid. Seega, kui peaksime teema käsitlust laiendama. Eelistan esialgu keskendumist täiskasvanute koolitusele, muidu läheb teema liiga laiaks. Edaspidi võib küll.

Kesksed seisukohad (võiks neid nimetada ka teesideks)

1) Praegu (st. Eesti ühiskonna praegusel arengustaadiumil) peaks keskenduma rohkem täiskasvanute koolitusele – selleks et kiiremini tulemusteni jõuda.

Ettepanek Agule: Muna ja kana näite ja põhjenduse võiks siia selgituseks lisada – aitab selgitada miks on oluline keskenduda täiskasvanute koolitusele.

2) Koolitus peaks hõlmama erinevaid sotsiaalseid gruppe ja sektoreid: lapsevanemad, õpetajad, koolijuhid, riigiametnikud, ettevõtjad, töötud, ...

Erinevad sotsiaalsed grupid osalevad täiskasvanute koolituses mitmes rollis:

• kui sihtgrupid, kellele on koolitus suunatud;

• kui kaas(koolitajad) - inimesed, kel on erinevad taustad ja kogemused;

• kui erinevate huvide väljendajad koolituste planeerimisele/ kavandamisele;

• kui erinevate arusaamiste esindajad ühiskonna integreerimisel;

Miks ja Miks just praegu on vaja rohkem keskenduda täiskasvanute koolitusele

• Täiskasvanute koolitus on elu uurimine
  Võiks siia selgituseks lisada, kõrvalseisja ei pruugi muidu aru saada.

• Tehnoloogilised murrangud on toimunud lühikese aja jooksul (üks põlvkond, uudiseks oli raadio, televisioon, nüüd on arvutid jne)

• Viimase paarikümne aasta jooksul on olnud kolm suuremat kriisi (1988-1992, 1998-1999, 2009- , aastad on märgitud kriiside markeerimiseks ja ei kajasta nende täpset alguse ja lõpuaega). N. Liidu lagunemisel ja Eesti taasiseseisvumisel toimusid mitmed kriisid (hüperinflatsioon, ...), kuid olemuselt oli tegemist palju ulatuslikumate sündmustega – tegemist oli revolutsiooniliste muutustega ja sellele järgnevate muutustega ühiskonnas, majanduse struktuuris, suhetes jne, kasutatakse ka mõistet „siirdeühiskond“.

• Ühiskonnas on toimunud kiired ja põhjalikud muutused. Inimesed peavad nende muutustega kohanema ja toime tulema. Pidev muutumine on meie ühiskonna ja majanduse üks iseloomustajaid. Kriisid majanduses ning ka ühiskonnas tervikuna korduvad regulaarselt ja jäävad ka edaspidi suure tõenäosusega korduma. Täiskasvanute koolituses on seega oluline ka teatava kriisikogemuse andmine. Teame ju kõik tööstusharusid ja elukutseid, mis on inimpõlve jooksul kadunud, samas kui näiteks veebidisainerid, fondihaldurid ja kinnisvaramaaklerid olid vähemalt siinmail veel põlvkond tagasi tundmatud.

• Vajadus kohaneda pidevalt toimuvate muutustega tehnoloogias, majanduses, ühiskonnas (ingl. change management), koolitus peab olema ka proaktiivne (ennetav) ja aitama ette valmistada muutusi, mitte ainult toimunule tagant järele reageeriv. Uute teadmiste ning oskuste andmine on väga oluline, kuid vajalik on ka teatav annus nn. paindlikuskoolitust. Nii mõnigi koolitatav (näiteks pikaajaline töötu, heitunu, kõrgkoolist väljalangenu, kaua lastega kodus olnud lapsevanem vmt.) vajab sageli enne kutseoskuste õpet positiivse mõtlemise algkoolitust ja väikesi eduelamusi. Pikaajaliste töötute puhul kasutatakse näiteks tööharjutust.

• Ühiskonna kõik grupid peaks olema arengusse (ühiskonna arendamisse?) kaasatud. Kaasaegset kiiresti muutuvat ühiskonda iseloomustab valdkondade ja erialade paljusus. Samas on iga professionaalse grupi liikmete arv suhteliselt väike. Iga valdkonna spetsialistid peavad olema professionaalid. Selleni jõudmiseks kulub aega, tööd. keskendumine erinevatele valdkondadele tähendab seda, et spetsialisti teadmised teistes valdkondades on piiratud. Valdavalt on probleemid ühiskonnas ja majanduses komplekssed ja lahendused nõuavad interdistsiplinaarset lähenemist. Siit objektiivne vajadus erinevate erialade ja huvigruppide kaasamiseks.

• Paremini tuleks kasutada võrgustikke ja integreerida koolitusse ühiskonna erinevate gruppide teadmisi ja kogemusi (näiteks vanematel inimestel on selliseid teadmisi ja kogemusi, mida ülikoolist otse ei saa),

• Vajalik muuta paradigmasid ja meetodeid täiskasvanute koolituses ja koolituse korralduses.

• Inimeste aeg, mida kulutada koolitusele, on piiratud. Seda aega tuleks kasutada paremini ja tulemuslikumalt.

• Kohati saavad koolituses osalejad poolikuid lahendusi - lühikesed ja pealiskaudsed kursused seal, kus muutusteks/ uuendusteks on vaja põhjalikumaid teadmisi, oskusi, kompetentsusi (kutse taotlemise näide). Sageli kasutatakse mõisteid infopäev või teabepäev, mis on olemuselt ju ka koolitused kuid kus koolituse põhimõtteid ja tavasid ei peeta oluliseks.

• Praktilisi oskusi nõudvate elukutsete puhul on sageli sobilikum kava, mille alusel esmalt omandatakse mõned hädavajalikud teadmised (nt. ohutustehnikast, seadustest vms.), seejärel järgneb praktika meistri(te) käe all. Alles siis, kui koolitataval on selge ettekujutus, mis tööleasumisel tegelikult toimuma hakkab, on tal võimalus hinnata, kas valitud kutse on sobiv ja pingutada teadmiste omandamisel. Eriti just noorte õpilastega vesteldes selgub, et loenguist on oluliselt rohkem kasu ja nad on elulisemad, kui nad on konkreetse tegevusega varem kokku puutunud.

Võimalikke lahendusi

Meil oli 22.08.2009 arutusel ka soovitu ja tegelikkuse lahknevuse analüüs kui vahend koolituse paremaks kavandamiseks. Seda võiks arutelu struktuuris paigutada juba lahenduste peatüki alla, ehk on see osaliselt vastus ka jätkuteemale: „Milline peaks olema täiskasvanute koolitus“.

Gap analysis tehnika kasutamisest täiskasvanute koolitamises.

See ettevõtete hindamisel kasutatav tehnika aitab ka koolituse puhul vastata kahele põhiküsimusele. Nendeks on:

1) Millised on isiku oskused ning teadmised praegu?

2) Millised peaksid need olema pärast koolituse läbimist?

Analüüsi eesmärk on määratleda vajakajäämised koolitatava teadmistes, oskustes ning vahel ka isiksuseomadustes. Analüüsi abil määratletakse, kaardistatakse ning kinnitatakse edasine tegevus. Sageli esitatakse tulemused tabeli või graafikuna, mis annab parema ülevaate tehtust ning võimaldab hõlpsamini veenduda, et kõik vajalik on mõõdetud ning fikseeritud. Seda tehnikat rakendades saame juba enne sisulise koolituse algust olla veendunud, et:

1. pakutav koolitus oleks piisav ja jõukohane;

2. koolitatava aktiivne osalus eesmärkide määratlemisel aitab kaasa osalus- ja vastutustunde kasvule, kergendades seeläbi teadmiste ning oskuste omandamist;

3. eesmärgid pole üldsõnalised ja soovitav tulemus on mõõdetav.

Koostöös koolitatava(te)ga lepitakse kokku edasine tegevuskava: vajalikud loengud, nimekiri
kirjandusest, õppematerjalidest ning veebisaitidest iseseisvaks tööks, vahe- ning lõpptestid.
Juhul, kui koolitus on tellitud (nt. ettevõttesisene või kindla töötajategrupi värbamiseks),
kaardistatakse lisaks ka organisatsioonipoolsed erisoovid, et neid koolituses käsitleda.

Võrdlusena võiks siia tuua nõustamisprotsessi, kus kasutatakse põhimõtteliselt sama lähenemist. Kesksel kohal on olukorra/ situatsiooni analüüs. Selle põhiosadeks on:

1. olemasoleva olukorra kirjeldamine ja

2. soovitud olukorra kirjeldamine;

3. sellele järgneb lahendusteede visandamine - kuidas praegusest (probleemsest) olukorrast jõuda soovitud tulemusteni;

4. siis konkreetse lahendustee valik (oluline, et klient teeks ise otsuse);

Peale olukorra analüüsi järgneb valitud lahendustee täpsem kavandamine ja valitud lahendustee elluviimine.

Et koolituse kavandamises midagi muuta tuleks, olen koolitajana tihti kogenud. Kutsub mõni organisatsioon koolitama. Küsin: Mida te tahate? Vastus: Eks sa ise tead paremini... Raske on saada organisatsiooni esindajaid nii kaugele, et nad kohapeal osalejate soove ja vajadusi selgitaksid. Soovitu ja Tegelikkuse Lahknevuse (STL, ingl. GAP) analüüsi läbiviimine koolituse eel on kindlasti ressurssi nõudev. See nõuab koolitajalt oskusi ja hoiakuid, osalejate aega ja panust. See tõdemus ei ole siiski mõeldud selleks, STL/ GAP analüüsi maha teha või sellest loobuda. Põhimõtteliselt on meil ju tööriist olemas. Vaja on tellija-koolitaja-osaleja tahet, ressursse ja koostööd, et seda tööriista rakendada.

Ma olen küll päris palju täiskasvanute kutsestandardit uurinud ja seda ka eeskujuks võtnud, aga hetkel ei meenu. Seetõttu küsimus Reedale: Mida ütleb andragoogi kutsestandard ülal kirjeldatud lähenemise kohta ja mida pakub täiskasvanute koolitaja õppekava? Ehk on ka kogemusi ja tähelepanekuid kutseomistamiselt ja kogemusi koolitaja praktilisest tööst?

Mis edasi

Meie teema ja arutelu sisuliseks jätkuks oleks „Milline peaks olema täiskasvanute koolitus“. Selle küsimuse arutamisega võiks tegeleda siis kui esmane kokkuvõte on olemas. Siis näeme, kas ja kui palju meil selleks jaksu on.

Siiri: Mul tekkis meie töötoa käigus targemaile üks konkreetne küsimus.

Kas on kindlustatud (või kui ei, siis kuidas kindlustada), et erinevad koolitusega tegelevad õppeasutused, äri- ja mittetulundusühingud ning riiklikud organisatsioonid töötaksid ühise eesmärgi nimel?
Kuidas tagada, et “best practice” on kasutusele võetud ning et ühendused suudaksid konkureerimise ning teineteisele vastutöötamise asemel koostööd teha?

Ülar: Küsimus on oluline. Olen selle pärast muretsenud konkreetselt nõuandemetoodika valdkonnas. Ma ei saa end siin lugeda targemate hulka, sest seda koostööd ja lahendust pole õnnestunud saavutada 12 aasta jooksul. Ehk suudame mõnes valdkonnas ühiselt selle küsimuse lahendada ja positiivse töötava näite (eeskuju) luua ...

agu lisa.

---------------------------

Muna-kana ahelas on praegu oluline kana.

Tuleb loobuda 4-5 aastasja jooksul juurdunud valgustuslikust suhtumisest haridusse (rahvakooli), mis on kujunenud rahvatarkuseks üle ilma. Vähemalt lääneilmas on muutusevajadus ilmne. Paljude põlvede jooksul vaatas rahvas õpetaja poole üles kui priviligeeritud isikule, kes on treenitud valgustuslikus raamatutarkuses keskmisest inimeset rohkem ja seetõttu valgustuskanalitele lähemal ja ka mitmesugustele vooruslikele liidritele ja struktuuridele lähemal. Valgustussajanditel oli peeti õigustatult parema elutee eelduseks kooliharidust, haridus või amet omandati kogu eluks. Nii oli võimalik, sest areng oli ühe põlve perspektiivis lineaarne, prognoositav. Valgustusajal oli päris kohane väita, et kõik algab ja kõik otsustab kool.

Praegu

Laste koolituse puhul tuleb jääda konservatiivsemaks kui varem kombeks oli. Lastest tuleb esialgu kasvatada "harmoonilised inimesed" - füüsiliselt, moraalselt, niivõrd kui võimalik. Tuleb kasvatada nad empaatia ja armastusevõimeliseks, suguküpseks. Sest kuigi rikkad saavad juba praegu masinate abil sugu teha, siis isegi progressi jätkumisel peab massiinimene veel mitu põlve leppima vanamoodi, looduslikul moel sigitamise ning sünnitamisega.

Samas tuleb lapsi võimalust mööda hoida eemal igasuguste maailma parandamise ja päästmise ideede ja liikumiste eest, vähemalt tahtlikult neid mitte siduda. Saavad kord küpseks ja nägijaks, siis ise uurivad otsustavad, mis on olukord ja mida suudavad teha. Jutt 15 aastasest kaptenist või 18 aastasest polgukomandörist on valgustusaega kuuluv romantika, praegu ohtlik jutt.

Noored on energilised, liitumisaldid ja igasugust romantikat valmis järgima, pea ees tulle, rindele, komsomoli löökehitustele, uudismaale, kosmosesse – kõikjale, kus hiilgab. Noorust juhib enesekehtestamise ind, mitte olude tundmine.

Siinöeldu oli adekvaatne ja marginaalselt tõdetud juba sadakond aastat tagasi, praegu seda enam. Praeguses virtuaalsusete nähtustega küllastunud elus on raske äratunda, mis on reaalne elu, kus teisene reaalsus ehk virtuaalsus. Noored kasvavad maailmas, kus virtuaalsus, teisene reaalsus on ülekaalus. Palju aastaid kulub, et kogeda, kus lõpeb virtuaalne ja algab reaalne. On naiivne loota, et noored suudavad sest kõigest läbi näha, juba esimese kogemusringiga. Niklas_Luhmann väidab koguni, et põhimõttelikult pole praeguses kultuuris üldse võimalik teisest reaalsust (massiliselt kopeeritavat infot) eristada pärisreaalsusest. Asjatundjad väidavad, et lähemal kümnendil läheneb virtuaalse keskkonna kvaliteet hüppeliselt reaalusele, mitmetes valdkondades eristamisvõimatuseni.

Noorte kõige süütum väljund praegu oleks turvaseks, (reaalne, mitte virtuaalne).

Praegune aeg on vist esimest korda ajaloos, kus tuleb väita, et mitte noored pole hukas, vaid täiskasvanud pole ajastu väljakutsete tasemel. Täiskavanute haridus tähendab praegu äratust - üle saama mugavast loidusest ja lollusest, veel hullem - aktiivsest eneseimetlusest ja enesepettusest. Sest ainult täiseas jõutakse süsteemse kogemuseni, et elu pole see mis näib. Kus lõpeb virtuaalsus (või teisest reaalsust kandvad tekstid), kus algab reaalsus? See küsimus pole lihtsalt akadeemiliseks arutluseks või dissertatsiooniks. Enamus täiskasvanuid on niisama kõrgelt koolitatud kui pedagoogid ja nad on eluküsimuse lahendamises käsipidi  sees, mitte ainult jutuga. Praegusel täiskavanute põlvel on kohustus eluõppimises sedavõrd suurem, et neil on kogemus ka õhukese virtuaalsusega ja märksa lihtsamast varasemast ajastust, virtuaalsuse ja keerukuse kasvuprotsessi kogemus peaks olema eeliseks keeruka elu seletamisel.

Kokkuvõtteks rõhutaks ühemõtteliselt - sujuva elukorralduse nimel tuleb täiskavanute haridusprotsessi kaalukus seada kõrgemaks laste ja noorsoo harimisest. (Sellisel juhul saab liita osa laste ja noorte koolitamisest täiskasvanute harimise ja muu tegevuse sisse.)

Veel üks kokkuvõttev hinnang – ühiskonna enesetunnetuse küündimatus hariduse-kultuuri-teaduse osas on praegu ohtlikum kui näiteks majanduse või valitsemise osas.

Täiskasvanute koolitus on elu uurimine.

KOOLITUS on natuke eksitav sõna praegu täiskasvanute puhul. Et tuleb kusagilt valgustatud kooliõpetaja ja annab üle oma tarkused. Normaalne täiskasvanu on mitmel alal usaldatav ekspert. Kusagilt kuulsin numbrit 5000 - nii pikk kogemus tundides tegevat igal alal meistriks. Niipalju töötunde koguneb vist 3 aasta jooksul. Täiskasvanute haridus oleks natuke parem aga ka mitte adekvaatne.

Elu uurimine on kahtlemata kohmakas ja erirõhuga öeldud, seega mitte mõiste vaid sisukas galambuur. Nn valmistarkust, kuulsate tarkade kuulutusi tasub täiskasvanutel muidugi ka tähele panna. Aga neid kuulutusi tuleb võtta kui skeeme või mudeleid, nende skeemide parameetreid ega isegi kontuure ei saa võtta puhta kullana. Autoriteetide õpetused on ikkagi nn teisene reaalsus, iga akadeemiku puhul jääb tema õpetusse sisse nn "Tambovi konstant", mis sõltub autori maailmavaatest, asendist tema tsunftis, majanduslikust elupingest jne, ja neid ei suuda keegi arvestada. Lisaks veel õppija enda arusaamise või tõlkimise probleemid. Sisuliselt on täiskasvanu hariduspraktika ikka nagu mõttetalgud või Štšedrovitski smysledejatelnostj , inimene lähtub oma enese kogemusest, kaalub nii akadeemikute pakutud kui enda mõeldud mudelid tegevuskaaslastega väideldes ja katsetades läbi. Uurimuslik õpe.