http://arvamus.postimees.ee/831344/print/valdur-mikita-kalevipoeg-lehma-seljas/
(Ülal on toodud artikli ilmumiskoht koos arvukate kommentaaridega.
Siintoodud tekstivariandis on lõigud mugavama viitamise jaoks numereeritud.)
- Olen mitmel pool väljendanud mõtet, et eestlased on XX sajandil
üks
kiiremini muutunud rahvaid Euroopas, aga võimalik, et koguni terves
maailmas.
- Kahtlemata on sellel muutusel oma hind. Eesti kultuuril
näib
puuduvat
normaalne eneseteadvus. Kui eesti ühiskonda võrrelda põdeva inimesega,
siis psühhiaatriliste häirete klassifikatsioonis klapiks sellega kõige
paremini kood F60.3, mis vastab piirialast tüüpi ebastabiilsele
isiksusele. Borderline-tüüpi isiksushäiret iseloomustab ebaselge
minapilt, soovide ja eesmärkide segasus, püsiv tühjusetunne ja
lakkamatu emotsionaalne kriis.
- Viimased kakskümmend aastat tähistab eesti kultuuri
muutumise
kiiruse
absoluutset rekordit. Mitte kunagi pole eesti kultuur ajaloo vältel nii
lühikese ajaga sedavõrd palju muutunud. Selle kiire muutumise põhjustas
suuresti ühe eesti kultuuri omanäolise tunnusjoone kiire häving, mis
Euroopast kadus juba mitu inimpõlve tagasi – maarahva sajandeid püsinud
paikne eluviis.
- Laias laastus võiks meie esivanemate ajaloo jagada kaheks
suureks
viie
tuhande aasta pikkuseks perioodiks. Viis tuhat aastat olime
kütid-korilased, viis tuhat aastat valitses siin agraarne elulaad.
Mitmete asjaolude kokkusattumise tõttu on meie esivanemad olnud
ebatavaliselt paikne rahvas. Eestis on ilmselt omajagu talusid, kus
ühes paigas on elatud järjepanu sadu, võib-olla koguni tuhandeid
aastaid. Eestis võib vabalt olla talukohti, mis on sama vanad kui Rooma
riik.
- See paiksus püsis suurelt osalt muutumatuna alates
muinasajast
kuni 20.
sajandi lõpuni. Sadade aastate jooksul oleks võinud vikativarre
suvalises kohas maasse lüüa ja hõisata: siin on eestlaste identiteedi
keskpaik! Seesama korilussugemetega agraarne elustiil hoidis inimesi
ühes kohas paigal erinevatel ajastutel ja erinevate valitsejate all
kuni tänapäevani välja.
- Tõenäoliselt ületame praegu märkamatult viie tuhande aasta
pikkuse
tsükli piiri, mille hilisemat kihistust kajastavad kõige ilmekamalt
Hurda rahvaluulekogud. Kogu see tuhandete aastate pikkune paiksele
pärimusruumile toetuv agraarkosmos hakkas lagunema ja kadus igaveseks
umbes kümmekonna aasta eest. Inimesed läksid liikvele, haihtusid jõud,
mis neid maa küljes aegade hämarusest kinni olid hoidnud.
- Muinastalud ja -külad püsiva elukohana hakkasid Eesti
aladel
tekkima
n-ö põlluharimise kõrvalsaadusena, hilises neoliitikumis umbes viie
tuhande aasta eest, kui suurem osa inimesi läks vähehaaval üle paiksele
eluviisile. Iseloomulik on see, et Eestis säilis veel pikka aega
metsarahvale omane korilus ja püügimajandus. Tolleaegsed külad olid
väga väikesed, koosnedes vaid mõnest talust. Neoliitilises külas elas
tõenäoliselt mitte rohkem kui paarkümmend hinge.
- 13. sajandiks oli Eesti aladel välja kujunenud juba üsna
tihe
asustus.
Võimalik, et Eesti oli muinasaja lõpul üks Põhjala kõige tihedamalt
asustatud piirkondi. Paljude meie praeguste külade, asulate ja
ühendusteede esivanemad olid tollal juba olemas.
- Pärisorjusega kaasnenud sunnismaisus ja talupoegade
liikumispiirangud
likvideeriti Eesti aladel lõplikult alles 1863. aasta passiseadusega.
Alates sellest hakkab Eestis linnarahvastiku osakaal kiiresti kasvama.
Kui veel 18. sajandi lõpul elas Eestis linnades umbes viis protsenti
elanikest, siis Eesti Vabariigi lõpuaastail elas linnades umbes
kolmandik elanikkonnast.
- Praegu elab Eestis linnades 70 protsenti rahvast. Ent kui
võtta
arvesse
Viimsi-tüüpi asulad, mis statistika järgi on maapiirkond, kuid
tegelikult linn, on linnastumise tegelik näitaja Eestis märksa suurem.
Euroopa riikide keskmine urbaniseerumise tase on 75 protsenti. Eesti on
tänaseks selle ilmselt juba ületanud. Jõudmine Euroopa viie kõige
linnastunuma riigi hulka võiks Eestile olla lähitulevikus täiesti
jõukohane.
- Eestile juba muinasajast iseloomulikku hajaasustust
kindlustas ka
1919.
aasta maareform, mille tulemusena tekkis juurde üle 50 000 asundustalu.
Paljud mehed läksid Vabadussõtta selle pärast, et saada maad – nad
võitlesid lihtsalt oma maa eest. Praegu võime selle ajaloolise tõiga
üsna poeetilisel viisil välje öelda: Eesti Vabariik sündis sõna otseses
mõttes «maast».
- 1939. aastal oli Eestis juba ligemale 140 000 talu.
Võrdluseks:
praegu
on Eestis vähem kui 20 000 talu. Eesti Vabariigi aegsetest
põlistaludest on praegu alles ehk vaid mõni protsent. Ajaloo hinda võib
mõõta mitmeti: 120 000 igavikku haihtunud maakodu on Eesti ajaloo
viimase seitsmekümne aasta hind. Loomulikult ei ole eestlane enam ammu
maarahvas.
- Paradoksaalsel kombel säilis Eestis maarahva paiksus aga
tugevasti kuni
20. sajandi lõpuni. Kuigi Teine maailmasõda ja sellele järgnenud
repressioonide laine hävitas rohkem kui kuuendiku eesti rahvast, jäi
maa ka kõige raskematel aegadel rahva toitjaks. Isegi
sundkollektiviseerimine ei suutnud lõplikult purustada traditsioonilist
elulaadi.
- Kolhoositöö kõrval tegeles valdav osa maainimestest ka
individuaalse
majapidamisega. Kuna need majandusüksused olid nõukogude ajal
kunstlikult väikesed, siis säilis seal palju arhailisi talupojakultuuri
elemente, mis mujalt Euroopast olid juba ammu kadunud.
- Need inimesed, kelle lapsepõlv möödus eesti külas enne
taasiseseisvuse
sündi, tulid mingis mõttes otse neoliitikumist. Suur hulk töid tehti
käsitsi üsna samal moel nagu muinasajal. Käsitsi heinategu, hobusega
maaharimine ja seinaprakku torgatud kaevekepike ehk kartulikonks
kuulusid veel hiljuti eesti küla argipäeva.
- Kui tänapäeva eestlases on midagi Euroopa mõistes
eksootilist,
siis on
see raudselt tema neoliitiline lapsepõlv. Eirates igasugust ajaloo
kulgemise loogikat, astus eestlane korilusest otse digiajastusse,
täpsemalt – digikapitalismi. Õige eestlase tunneb ikka ära sellest, et
tema särgi rinnaesisele on maalitud Gucci ja Versace, kuid pahkluu
külge on tal aheldatud väike karuäke.
- Kaheksakümnendatel saavutas eesti maaelu Nõukogude Liidu
toitlustusprogrammi toel tõelise õitsengu. Maarahvastiku osakaal hakkas
kasvama. Jõudsalt edenev eramajandus tõi kaheksakümnendate lõpul
osavamate õuele tolle aja mõistes kenakese varanduse. Eesti Vabariigi
turumajanduse esimesed sammud tehti kahe kargu abil, milleks olid
vanaraud ja köögivili. Märkimisväärne osa tänasest Eesti
majanduseliidist on endised kurgimüüjad. Pangad võrsusid Libelle
seemnest.
- Arhailiste töövõtete kõrval säilis Eestis kuni 20. sajandi
lõpuni
veel
teinegi vana talupojakultuuri pärand – inimeste paiksus. Lisaks
poeetilisevõitu faktile, et eestlased on ühed vanimad paigarahvad
Euroopas, tundub, et paljud meie esiisad on väga vähe liikunud isegi
oma kihelkonna piires.
- Märke, mis viitavad meie esivanemate suurele
paigalembusele, võib
leida
väga erinevatest valdkondadest. Mulle turgatab vähemalt kolm, aga
kindlasti võib neid märke leida hoopis rohkem.
- Ajalooliselt kujundas inimeste paiksust eelkõige feodaalne
sunnismaisus.
- Teine paiksusele viitav fakt pärineb keeleajaloost. Eesti
lokaalsed
kohanimed on väga vanad ja neid on märkimisväärselt palju. Ühed
tuntumad on vere-lõpulised kohanimed, mis pärinevad arvatavasti sõnast
«veer» (äär, serv). Esimesed asulad paiknesid ilmselt veekogude ääres.
Teisalt võib «vere» viidata ka aletegemisele, sõna «veeretama» võib
olla pärit samast kognitiivsest keeleruumist. Eesti muinasgeograafia,
mille esivanemad meile pärandasid, näib olevat kütkestavalt
alepõllunduslik.
- Kolmanda paiksuse tunnuse võime leida geneetikast.
Geeniproovi
järgi
saab üsna täpselt öelda, millisest maakonnast inimene pärit on.
Eelduseks on vaid see, et ka tema vanavanemad on olnud mitu põlve
paiksed. Niisuguse «maakondliku» geenimustri väljakujunemine peab
nähtavasti küündima üsna kaugesse minevikku.
- Kuigi vana eesti talupojakultuur hakkas juba ärkamisajal
kiiresti
hääbuma, püsis see mingis ebaharilikus võtmes kuni 20. sajandi lõpuni.
Alles Eesti Vabariik murdis lõplikult eesti talupojakultuuri selgroo.
Kuidas niisugune asi sai juhtuda – kõik oleks pidanud liikuma ju
hoopiski vastupidises suunas?
- Sellele on väga lihtne seletus: eestlane muutus kümmekonna
aastaga
paiksest talupojast rändrahvaks. Kõigepealt läksid liikvele need, kes
tahtsid – piiride avamine viis lühikese aja jooksul Eestist ära kümneid
tuhandeid inimesi. Seejärel läksid liikvele need, kes ei tahtnud.
Selliseid majanduspõgenikke ei olnud enam kümneid tuhandeid, vaid palju
rohkem.
- Kõik mäletavad veel maainimeste tõelist ärkamisaega
kaheksakümnendate
lõpus, mis kaasnes talude taastamisega. Inimesed uskusid, et just selle
entusiasmi toel ehitatakse eesti külas üles Eesti Vabariik. Kuid paraku
läks hoopis teisiti. Lühikese ajaga vähenes inimeste tööhõive maal
umbes kümme korda. Inimesed läksid linna algul ükshaaval, siis koos
peredega, siis lahkusid juba terved külad. Suurde maailma on praeguseks
Eestist lahkunud juba rohkem inimesi, kui läks sõja ajal põgenikke.
- Kuid mingi jonnakas kontingent pidas maal siiski veel
vapralt
vastu.
Viimase hoobi Eesti Vabariigi järjepidevusele maal andis Euroopa Liidu
seadus, mis ei lubanud enam inimestelt vastu võtta üksiklehmade piima.
Ka vastupidine otsus ei oleks toonud õnne kellegi õuele. Tuhanded
väikemajapidamised oleksid veel pikka aega vanaviisi virelenud, kuid
nad oleksid siiski ellu jäänud ja paljud neist võinuks aja jooksul
jalad alla saada.
- Piimarevolutsioon suretas välja eesti küla ja hävitas
sajandeid
püsinud
hajaasustuse. Kiiresti hakkasid kaduma väikesed, alla kümnehektarilised
talumajapidamised. Euroopas kuulub ühele protsendile farmeritest umbes
viiendik kogu kasutatavast põllumaast. Eestis kuulub viiendik
põllumaast juba vähem kui 0,4 protsendile suurtootjatele. Meil on
talude asemele tulnud «suurkorporatsioonid» palju kiiremini kui mujal
Euroopas.
- Nii on üleilmastumise negatiivsed nähud Eestit tabanud
märksa
valusamini kui paljusid teisi rahvaid. See on lühikese aja jooksul
hävitanud vana talupojakultuuri ja tegelikult kogu eesti küla.
- Lehma on Eestis peetud sajandeid. Lehm suutis sajandite
jooksul
muuta
inimese mõtlemist vähemalt sama palju kui tänapäeval arvuti. Meie
esivanemate tehtud eesti kultuur on suurelt osalt veisekasvatuse
kõrvalsaadus.
- Vanarahvas teadis, et lehma ei tohi ära pahandada.
Sammaspoolik
ehk
veiseröögatis arvati tekkivat nõnda, et kuri loom õhkab või röögib
inimese peale. Nüüd on see koletu uskumus teoks saanud. Veise viimane
karje muutus tähendamissõnaks: sellest, mis kunagi oli eesti kultuur,
sai ekseem.
II osa: Kartulikonksust kannel
- Nõukogude aja lõpuks oli Eesti maaelu mõnede tunnusjoonte
poolest
Euroopast maha jäänud umbes sajandi. Niipea, kui tamm murdus, pühkis
pealetungiv laine minema kogu senise arhailisest kultuurikihist
elujõudu ammutanud eesti küla.
- Lisaks vana talupojakultuuri kiirele kadumisele tabas
Eestit
samal ajal
veel teinegi globaliseerumise rusikahoop. Eesti vabanemine ja tohutud
muutused ühiskonnas langesid kokku ajaga, mil maailm astus
digiajastusse.
- India kohta on tabavalt öeldud, et televisioon tegi seal
kümne
aastaga
suuremat laastamistööd kui kogu Briti impeeriumi valitsemisaeg kokku.
Eestis juhtus midagi samalaadset. Paljudele käis lihtsalt hüpe
feodaalajastust otse arvutisajandisse selgelt üle jõu. Neil aga, kel
see meeletu hüpe õnnestus, põhjustas maandumine kenakese ajutrauma. Uue
meedia poolt rikutud inimese jaoks ei olnud vanadel asjadel enam
väärtust.
- Fakt, et vaimne vabanemine langes kokku arvutiajastu
saabumisega,
põhjustas eesti kultuuris palju suurema ja äkilisema muutuse, kui see
juhtus ärkamisajal. Ka ärkamisajal hakkas kiiresti hääbuma vana eesti
kultuur. Inimesed tõukasid ennast lahti pimedast orjaajast samal moel,
nagu meie lükkasime end lahti rusuvast nõukogude ajast. Alles palju
hiljem sai selgeks, et sel viisil tõukasime ennast kogemata ära ka
eesti kultuurist. See on tõeliselt vastuoluline teadmine, mida tuleb
selgelt mõista, kui tahame aru saada maailmast, kus me tegelikult
oleme.
- Kui 19. sajandi lõpul elas Eesti maapiirkondades ligemale
miljon
inimest, siis praegu elab maal umbkaudu 250 000 inimest. Kui esimese
Eesti Vabariigi lõid suurelt osalt maaharitlased, siis praeguse riigi
ehitasid valdavalt linnainimesed. Teisisõnu: kui esimene Eesti Vabariik
asus «maal», siis nüüd asub see «linnas». Oleks vale väita, nagu
lahkuks riik praegu maalt. Täpsem oleks väljend, et riik pole
tegelikult maale kunagi jõudnudki.
- Nõnda on eesti maainimesest saanud omamoodi riigita
rahvas,
pagulane
omaenda maal. Eesti ühiskond ei vajaks praegu hädasti mitte niivõrd
politoloogi või ühiskonnateadlase pilku, kuivõrd antropoloogi teravat
silma. Selle kolli nimi, kes tänapäeva Eestis ringi kõnnib, on minu
arvates kolonialism. Me elame praegu läbi täpselt neidsamu asju, mida
sajad maailma rahvad on läbi elanud koloniaalajastu saabumisel.
- Eestist on saanud omamoodi globaalkultuuri laostuv
koloonia, mis
elab
rängal viisil läbi tüüpilisi koloniaalhädasid. Meil on maarahvast
«pärismaalased», kelle traditsiooniline kultuur ja eluviis on
hävinenud, meil on kolonisaatorite pakutavaga kohanenud
«segaverelised», kelle elul pole tegelikult häda midagi.
- Kolonisaatorid ei hakka paraku kunagi mõistma, miks
indiaanlased
pole
reservaatides õnnelikud või miks inuitid teinekord oma riigi poolt
kingituseks saadud mugavad hütid maha jätavad, et end muistse kombe
kohaselt lihtsalt kaljuprakku kukutada.
- Eesti kultuuris oli inimeste paiksuse, traditsioonilise
pärimusruumi ja
vana talupojakultuuri elementide näol säilinud niivõrd palju arhailist,
et maal elavaid põliseestlasi võiks vabalt nimetada pärismaalasteks.
Nüüd maksavad need viimased asunikud oma esivanemate mõtteviisist
kinnihoidmise eest ränka hinda.
- On selge, et Eesti ei oleks saanud pärismaalaste kombel
astuda
uude
millenniumisse. Küsimus on pigem selles, et «pärismaalaste kommeteta»
uude aastatuhandesse minek oli veelgi suurem viga. Nüüd me oleme
lihtsalt kaotanud oma näo.
- Usun, et selle teadmise valgel on võimalik katki
hammustada
pähkel,
miks nii palju inimesi tunnetab valusat võõristust oma riigi vastu,
kuigi paljude väliste kriteeriumite järgi oleme Euroopa lemmiklaps.
Eesti riigil on tõepoolest läinud üsna hästi. Kuid me oleme unustanud,
et meie hulgas on ka riigita rahvas, kes on tegelikult suremas koos oma
hääbuva kultuuriga.
- Eesti Vabariik püstitati tuhande aastase pikkuse
talupojakultuuri
varemetele ja see on miski, mida inimesed ei suuda mitte kunagi
lõplikult mõista. See tundub mingi kohutava lahendamatu paradoksina, et
meie nii kaua igatsetud riik sai tegelikult surmahoobiks suurele osale
eesti kultuurist ja muutis kümned tuhanded inimesed pagulasteks omaenda
maal. Inimesed olid valmis sööma kartulikoori, tegema mida iganes, et
pääseda nõukogude ikke alt, kuid nad polnud ometigi valmis selleks
õudseks pagulase saatuseks.
- Nüüd võime öelda, et Eesti Vabariigi taassünd tähendas
tuhandete
inimeste jaoks piltlikult öeldes sõda. See hävitas maailma, kus nad
olid elanud, lõikas läbi mälu, purustas peresidemed, paiskas inimesed
üle ilma laiali, laostas nende tervise, ruineeris hinge ja küladesse
imbus vaesuse, hääbumise ja hirmu lõhn. Mitmed inimesed on öelnud, et
sellist hirmu kuritegevuse ees, nagu maal praegu kogetakse, tunti Eesti
külas viimati sõjajärgsetel aastatel.
- Sellistele inimestele on veidi kohatu õlale patsutada ja
mõista
anda,
et tegelikult pole Eesti elul häda midagi. Neid ei ole vaja ka nöökida,
et neil puudub riigiteadvus või et nad ei saa üldse aru, mida tähendab
Eesti riik. Paar sajandit antropoloogilist uurimistööd peaks olema
haritud inimesele õpetanud, et suur osa pärismaalastest ei võta mitte
kunagi omaks kolonisaatorite mõtteviisi, ükskõik, milline siis poleks
selle ärapõlgamise hind.
- Meie peame neid omamoodi riigireeturiteks, kuid me
peaksime selle
mõtte
teistpidi pöörama ja nägema neis esmalt inimesi, kes ei olnud nõus
reetma elu võib-olla kõige olulisemaid väärtusi.
- Minu arvates tuleks see osa eesti rahvast rahule jätta,
lasta
neil
lihtsalt väärikalt igavikku kaduda. Ma ei näe põhjust, miks peaks neid
klaashelmeste eest püüdma Eesti riigi rüppe meelitada, sest –
nietzschelikult öeldes – «nad on juba väljaspool aega ja ruumi».
- Need riigita rahva lapsed ei ole sugugi mitte riigi
vastased
(ammugi
mitte riigivastased), vaid nad on lihtsalt eesti kultuuri viimased
mohikaanlased, kes polnud nõus hülgama oma päriskodu. Nad on hääbuva ja
mitme tuhande aasta pikkuse kultuuritraditsiooni viimased kandjad, mis
sai alguse esimeste alepõldude loomisega neoliitikumis ja lõppes
personaalarvuti sünniga. Kõikide võimaluste hulgast peame ühena valmis
olema ka selleks, et eesti kultuur ei sünni vanas tähenduses enam mitte
kunagi. Selle koha hõivab tulevikus sünkretistlik ilmakultuur, millel
on heal juhul mõningaid eestilikke jooni.
- Armastus ja viha Eesti riigi vastu – selles on midagi väga
iseloomulikku ja sümptomaatilist. Miks eesti rahvas ühteaegu armastab
ja vihkab Eesti riiki? Selle dissonantsi olemus on varjul nähtuses,
mille nimi on eesti kultuur. Niipea, kui eesti kultuur tuleb tagasi
Eesti riigi juurde, pöördub sinna tagasi ka eesti rahvas. Eesti
põliskultuur ei tulnud kahjuks kaasa Eesti riigiga, need jäid kaheks
erinevaks, teine teisel pool metsa asuvaks külaks.
- Olen tihti mõelnud, miks on Eestis nii palju vaikivaid
vanema
põlvkonna
intellektuaale, kes olid väga entusiastlikud vabariigi algusaastail ja
kellest nüüd on saanud mineviku vaikivad ausambad. Nad on kuidagi
vaikselt ja märkamatult varisenud riigita rahva poolele, kus nad
tajuvad olevat oma päriskodu.
- Eesti riigi ja selle millegi väga olulise tajumine, mis
jäi
teispoole
«riigipiire», on paljudele tundlikele natuuridele olnud sedavõrd
piinarikas, et nad on üksteise järel loobunud avalikust sõnast. Need
intellektuaalid on osa meie «pärismaalusest», kes on mõnes mõttes
määratud oma riigis koloniaalsurma. Muidugi – nad on teinud seda
vabatahtlikult, see on olnud nende endi valik. Kuid selles on siiski
midagi nii eestipäraselt kurba.
- Eesti-riigiks-olemise talumatu kergus tuleneb osati ka
sellest,
et meie
riigi taassünd langes kokku ilmselt kõige kiirema ja järsema muutusega
kogu tsivilisatsiooni ajaloos. Me nuhtleme teinekord oma riigi süüks ka
selgelt globaalse iseloomuga nähtusi, kuna ajalise kokkulangevuse tõttu
tundub meile, et need asjad sünnitas Eesti riik. Selles mõttes on tark
eristada eesti pessimismi üleüldisest pan-kontinentaalsest
hullumeelsusest. Viimasega jõukatsumise võib vabalt jätta Noam Chomsky
tüüpi geeniustele.
- Kõikide nende sügavale ulatuvate kultuurimuutuste taustal
ei saa
imeks
panna, et Eestis on midagi tõsist lahti inimeste identiteediga. Eesti
viimaste aastate identiteediotsinguist aimub minu meelest üks huvitav
seaduspära. Näib, et mida kiiremini hakkas kaduma vana talupojakultuur,
seda jõulisemalt katsuti seda tühimikku täita kujutelmaga soome-ugri
juurtest.
- Kahtlemata on niisuguses kavatsuses tubli annus
enesepettust.
Isegi
meie rahvuseepos «Kalevipoeg» – erinevalt «Kalevalast» – ei ole
kuigivõrd soomeugriliku mõtteviisi vili, vaid kokku seatud pigem
antiiktragöödia žanri loogikat järgides.
- Eesti põhjamaine või siis veidi avaram soome-ugri
identiteet on
üsna
rohmakalt kokku klopsitud ehitis. Küllap leidub meis ka põhjamaist,
kuid «venet» või «baltisaksat» on eesti kultuuris kindlasti väga palju
rohkem. Ka naisi võeti meelsamini ikka Põhja-Lätist või siis toodi
Peipsi tagant, nagu geenid meile pajatavad.
- Eestlaste ja soomlaste suurem veresegamine hakkas pihta
alles
siis, kui
meie ehitajate laevad Länsiterminaali jõudsid. Eks Rootsi ja Taani
suunal käis Läänemerel juba muistsetel aegadel kõva
testosterooniliiklus, nüüd saame selle ajaloolise mahajäämuse ka oma
põhjanaabritega tasa teha.
- On päris selge, et me ei ole kuigi entusiastlikud tuletama
Eesti
identiteeti ei Valmierast ega ka mitte Peipsi-tagustest mädasoodest.
Müstilisevõitu ja raskesti taibatav «soomeugri» tundub meie päritolu
seisukohalt kõvasti suursugusem.
- Mina arvates mahub eesti identiteedi peamine patoloogiline
vastuoksus
ära järgmisse mõttesse. Me katsume meeleheitlikult vana eesti
talupojakultuuri, mida keegi enam ei mäleta, asendada soomeugriga,
millest keegi ei saa aru. Selle ponnistuse tulemus ei ole aga teps
mitte rahuldav, nagu meie pingutus võiks eeldada, vaid täiesti
talumatu.
- See näeb välja, nagu oleks Kalevipoeg lehma selga istunud.
Sellisest
enesekuvandist ei saagi midagi muud sündida kui tapvas annuses
eneseirooniat, mille loomises on eestlased kahtlemata tõelised
meistrid.
- Nii toetub eesti identiteet kahele nähtamatule, et mitte
öelda
olematule nurgakivile. Mida visamalt me püüame eestlaseks olemise tuuma
tabada, seda hullemaks näib asi minevat – tõenäoliselt oleme praegu üks
segasema identiteediga rahvaid terves Euroopas. Meis on kõike, isegi
marslasi – kui meenutada aeg-ajalt esile kerkivat poliitilist
retoorikat, mis osutab võimalikule maavälisele komponendile meie
riigiisade mõtteviisis.
- Saabunud on ajajärk, kus eesti kultuuri sisemine
määramatus
põkkub
välisega. Globaalkultuur on enam-vähem sama ebamäärane nähtus, nagu oli
nõukogude kultuur. Ärkamisajal mõjutas inimeste mõtteviisi üks dominant
– saksa kultuur –, praegune maailmakultuur on aga ühtaegu nii Rootsi
kapital, Soome tööturg, Vene poliitika, inglise keel kui Hiina kaubad
ja veel tuhat muud asja, mis laia ilma pealt kokku laenatud. Vaid
kõigevägevam oskab ennustada, mis juhtub siis, kui need kaks tühja
tünni suurel kiirusel kokku põrkavad.
- Kuid lõpetada tahaks ikka positiivselt. Teadaolevalt on
sünnipärane
isiksushäire – salapärase diagnoosiga F60 – üks väheseid mõõduka vaimse
hälbega seisundeid, mis näitab keskmisest kõrgemat loovust.
- Tuleb vaid kangekaelselt uskuda, et mingi haruldase võime
läbi
suudab
õige eestlane ka tagumikku löödud kartulikonksust endale kahe keelega
kandle meisterdada ja sellest Kungla rahva välja võluda.